82 AASTAT 1944. a. SUURPÕGENEMISEST
“PISARATE PAAT”, TALLINN
Solarise Keskus, 19. -21. September 2026
1944. aasta sügisel põgenes Eestist sissetungiva Nõukogude armee eest ligikaudu 80 000 inimest ehk 8% rahvastikust. Eestis algas taas Nõukogude Liidu okupatsioon, mis kestis ligi 50 aastat (1944–1991) ja lõppes Eesti iseseisvuse taastamisega.
Üle tormise Läänemere mindi nii suurte laevade kui ka väikeste kaluripaatidega, riskides elu ja tervisega. Paljud ei jõudnud kunagi sihtkohta. Rootsi jõudis umbes 32 000 eestlast, Soome kaudu veel 7000 ning Saksamaale ligi 40 000. Seda lahkumislainet tuntakse ka paadipõgenemisena e SUUR PÕGENEMIINE. Pääsemine tähendas vabadust, kuid ees ootas raske elu pagulaslaagrites ja uus algus võõral maal.
Installatsioon
„SUUR PÕGENEMINE–
PISARATE PAAT“
1944. a lahkunud paadipõgenikele pühendatud mälestusinstallatsiooni keskmeks on üksik purjekas, mis on teel Eestist - Soome, Rootsi või Saksamaale. Väikesel purjekal on heisatud „Pisarate puri“, millel on kujutatud paadisillal seisvat tüdrukut koos väikese koera ja Lutheri vineerkohvriga. Kohvrisse on kiiruga pakitud hädavajalik. Tüdruk vaatab igatsusega kodumaad, millest ta peab lahkuma. Nagu ikka, on purjekas täitunud „pisaratega“.
Installatsioonis kasutatud purjekas on illustratiivse tähendusega.
Kõik materjalid on ringlussevõetud või korduvkasutatavad.
Algne idee, purje kavand: MTÜ Inimõiguste Instituut /Aet Kukk
Purjekas:
Sõda ja okupatsioon katkestas paljude lapsepõlve järsult. Kodud, aiad, mängupaigad ja lähedased tuli maha jätta ning lahkuda tuli sageli vaid vähese varaga, mis mahtus tihtipeale Lutheri vineerkohvrisse, teadmata, kas kodumaale saab kunagi naasta. Viimased laevad viisid üle mere tundmatusse, jättes maha kõik tuttava ja armsa. See lahkumine tähendas kaotust ja valu, kuid samas algas võõrsil uus teekond – raske, aga täis lootust.
Paguluses tuli otsida elatist, õppida ja kohaneda, kuid mälestused lapsepõlvest ja kodust jäid alati südamesse. Just need mälestused said jõuallikaks, millest sündis loovus ja kindel tahe säilitada oma identiteet ning hoida elus unistus Eestist.
Sõja ja okupatsiooni keerises lahkus Eestist ligi 80 000 inimesi. Sageli on räägitud eliidi põgenemisest, kuid tegelikult olid enamik lahkujatest talupojad, kalurid ja lihttöölised. Ühes paadis või laevas olid kõrvuti nii haritlased kui ka tavalised pered – kõiki ühendas hirm tuleviku ees ja lootus vabadusele.
See polnud ainult eliidi teekond, vaid rahva ühine katse pääseda. Võõrsile jõudsid need, kellel õnn ja juhus andsid võimaluse. Paljud jäid teel, paljud repatrieeriti tagasi. Kuid need, kes jäid, rajasid uuel maal elu ja andsid tunnistust, et suur põgenemine oli eelkõige rahva lugu.
KUHU
PÕGENETI:
Põgenike haripunkt saabus 15.–30. septembril 1944, kui rinne Eestile lähenes ja lahkumine muutus massiliseks. Levinud arvamus, et läände jõudis peamiselt eliit, ei vasta tegelikkusele – põgenike seas oli inimesi kõigist ühiskonnakihtidest. Põhiliselt lahkuti Põhja- ja Lääne-Eestist ning saartelt, osa suundus meritsi Rootsi ja Soome, teised alustasid teekonda Saksamaa poole. Paljud aga sunniti Lätist ja Leedust kodumaale tagasi.
Kes laevale pääses, sõltus juhusest, seisusest ja varanduslikust olukorrast – iga pääsemine oli õnnelike kokkusattumuste tulemus.
“PÕGENEMINE ARVUDES” Eesti Mälu Instituudi portaalis
Eesti Mälu Instituut on loonud andmebaasi, kuhu on kogutud juba umbes 65 000 sõjapõgeniku andmed. Seal on kirjas nende sünni- ja lahkumiskohad, põgenemisteekonnad ning sihtriigid. Andmebaas ja kaardid aitavad mõista, kuidas eestlased hajusid üle maailma ja millised olid nende edasised saatused.
See on mälestus ja tunnistus rahva suurimast lahkumisest – lugu, mis ühendab isiklikud traagilised kaotused ja rahva ühistunde võõrsil.
Loe rohkem
Andmebaas
LUTHERI VINEERIST KOHVER
20. sajandi algusest tegutses Eestis ettevõte Lutheri vineeri- ja mööblivabrik, mille suurimaks toodangu edasimüüjaks oli Briti ettevõte Venesta. Toodangu hulgas olid kübarakastid, käekotid, kohvrid, mida turundati kui kergeid, kuid tugevaid tooteid ning mille valik oli lai. Ettevõte üritas maailma suunata väiksema pagasi kasutamise poole 1920-30ndatel, et oleks mugavam reisida lennukite ja autodega.
